Reisiblogi: Põhja-Itaalia, Milano 6/6

20190415_114738
Milano raudteejaam

Ja ongi viimane mitte-jooksuteemaline postitus. High five neile, kes on viitsinud neid lugeda. Seekord tuleb postitus lühem, sest noh… pärast Veneetsiat on raske sattuda vaimustusse sellisest kohast nagu Milano. Isegi, kui seal on Euroopa suurim, laiem ja kõrgeim raudteejaam. 😀

20190415_160357
Arco della Pace

Igatahes. Viimasel päeval suundusime Veronast Milanosse, et ka see koht üle vaadata. Kontrast on ikka väga suur, tegemist on korraliku suurlinnaga. Lisaks ei sarnane see üldse eelmistele linnadele. Pigem sarnaneb see Tallinna kesklinnale aga on kordades massiivsem.

20190415_130352
Ostutänav

Kui eelmistel päevadel oli matkamiseks  ideaalsed 13-16 kraadi, siis Milanos juhtus olema +20 ja peab tunnistama, et ikka täiega vedas, et terve reis ei olnud nii soe. Jalad olid ka seiklemisest päris läbi, eriti andis see tunda, kui tuli mõnest trepist või sillast üle minna.

20190415_130357
Ostutänav

Populaarne ostutänav oli väga äge. Käisime seal ühes raamatupoes, et öelda, et me oleme seal poodelnud. Minu arvates on Milano pärl aga sealne toomkirik. Seda ehitist on võimatu pildistada – kaugelt tehes ei jää detailsus pildile ja üksikuid detaile pildistades ei hooma tervikut.

Toomkirikusse me sisse ei läinud, sest noh… liiga keeruline ja tüütu oli. 😀 Ükski rong, rongijaam, piletiautomaat, sihtkoha leidmine (nimeta mida iganes) ei pannud pead nii palju ringi käima, kui sinna kirikusse pileti ostmine. Alguses pead leidma piletimaja, siis saama numbri, ootama 100 inimesega järjekorras, minema kiriku juurde tagasi, seisma UUESTI järjekorras, läbima turvakontrolli… samas, kui õues oli super suveilm… valikud.

20190415_172048
Milano toomkirik

Käisime selle asemel Da Vinci muuseumis. Tore, et sai käidud ja näha aga mingit suuremat emotsiooni ei tekitanud.

Ahjaa, kui te soovite Milanos ilma magusat söömata suhkrukoomat saada, siis soovitan selle kiriku tagant üles otsida kommipood. See on kolme korrusega ja täis igasuguseid magusaid asju. Seal on nii magus lõhn, et süüa pole vajagi, et süda pahaks läheks. 😀

Seitsmenda päeva kõnnitud kilometraaž: 17,06 km, 28 609 sammu.

Kaheksa päeva jooksul kõnnitud kilometraaž kokku (sh lennujaama minekud): 113,52 km, 198 390 sammu. Kindlasti on siin mõned sammud puudu aga suurusjärk sai selline.

20190416_100332
Oh, tere, Õismägi!

Advertisements

Reisiblogi: Põhja-Itaalia, Veneetsia 5/6

Veneetsia oli meie reisi kõige ägedam külastatud koht.

20190413_174923

Veneetsiasse läksime Veronast kella 9-se rongiga, mis jõudis sinna 10.30. Perroonil ootas ees hiiglaslik rong, julgelt 20-30 vagunit oli kindlasti. Arvasime, et jõuame enne turiste kohale aga võta näpust, juba see konkreetne rong tuli puupüsti rahvast täis. Vähemalt selles vagunis, kus meie olime, seisid paljud püsti.

20190413_134847

Alustasime Veneetsia külastamist kohe esimese kirikuga, mis raudteejaama kõrval on. Kirikute puhul on see hea, et tavaliselt on need tasuta aga täis kaunist kunsti. Lisaks ei satu neisse ka väga palju turiste (päris tihti viibisime mõnes kirikus täiesti üksi). Itaalias külastatud kirikud olid kõik nii erinevad ka, et ahhetamist ja ohkamist jätkus igaühte.

20190413_160817

Järgmine ahhaa moment oli see, et Veneetsias on võimatu kaardi järgi liigelda. Kõik tänavad on lihtsalt nii lühikesed, kitsad ja paiknevad risti-rästi ning puudub igasugune pidepunkt. Seega läksimegi lihtsalt tunde järgi. Kord olime turistide tuiksoonel, kord ihuüksi kuskil kõrvaltänaval. Ääretult põnev koht on ikka.

20190413_121622

Mingi hetk leidsime ühe toidupoe, kus ostsime kaks karbikest jäätist. Istusime kanali äärde maha ja ma ei tea, kas asi oli miljöös aga see oli kõige parem jäätis üldse!

20190413_125704
Püha Markuse kirik.

Lõpuks jõudsime Markuse väljakule ja suundusime Püha Markuse kirikusse. Järjekord oli meeletu ja esimese asjana uurisime piletihindu. Igaksjuhuks, kui sissepääsu tasu ongi 50 eurot, siis mõtleb veidi rohkem enne kui aega järjekorras veedame.

Pilet oli vist 8 või 10 eurot hoopis. Aga uksel seisis silt, et just sel päeval suletakse kirik külastajatele kell 13.00. Vaatasin kella – kell oli 12.58 ehk sõna otseses mõttes pandi kiriku uksed meie nina all kinni. Kõik, kes järjekorras olid seisnud, jäeti pika ninaga.

20190413_151636
Püha Markuse kirik.

Läksime hoopis kiriku kõrval asuvasse torni Veneetsia vaateid nautima. Ka sinna oli pikk järjekord aga see läks päris ruttu. Pilet torni oli 8 eurot. Õnneks ei pidanud trepist ronima ja vaated olid vägevad. Ülevalt vaadates ei tundunud üldse, et Veneetsias on nii palju kanaleid – kõrged majad varjasid kõik ära.

Tagasi raudteejaama plaanisime esialgu minna veetaksoga aga avastasime, et merepoolne kallas on ideaalne jalutamiseks. Õhtupäike paistis, helesinine vesi loksus vastu kallast, kerge suvetuul paitas põski, soe ja mõnus oli olla. Tee viis raudteejaama ja paadisõit jäi seekord ära.

20190413_150955

Õhtul kell 20 istusime rongile ja seekord jäi küll tunne, et oleks tahtnud veel olla. Üks päev Veneetsias on lihtsalt liiga vähe.

Kuuenda päeva kilometraaž: 13,48 km, 25 561 sammu.

20190413_163422

Kui võrrelda Veneetsiat teiste Itaalia kohtadega, kus me käisime, siis see on täiuslik Itaalia kiirkursuse linnake. Seal leiab kõike – palju turiste, üksikuid tänavaid, kitsaid kohti, laiu väljakuid, uhkeid maju, lagunenud maju, erinevaid kirikuid, sildu, kanaleid, merd, palju toitu ja poekesi.

20190413_122556

Reisiblogi: Põhja-Itaalia, Verona 4/6

Oh, Verona, romantikute pealinn.

20190414_185455

Hmhm.. esimene mulje rongilt maha astudes oli nagu oleksime kuhugi Tallinna äärelinna sattunud. Kus oli ilu? Kus oli romantika? Ainult mingid igavad majad või tööstushooned. Saabumise päeval suurt midagi ei avastanud, käisime poes, suundusime “hotelli”, sõime kõhud head-paremat täis ja jäime uut päeva ootama.

20190411_172119
Tegelikult oli ilus ju küll. 😉

Hotell on jutumärkides seetõttu, et hotelli mõõtu see väga välja ei andnud. Otsisin Bookingust asukoha järgi, et oleks hea kiire rongile minna ja samas ka kesklinnale lähedal. Pildid olid ilusad, kirjeldus ka aga tegelikult… noh, tuba oligi ilus aga puudusid tüüpilised hotelli asjad. Või on meil lihtsalt vähe kogemusi ja tühja tuba ühe voodiga, ühiskasutatava vannitoaga saabki juba hotelliks pidada?

Lisaks kostusid seinad läbi: kõik mida teised toas rääkisid, vannitoas tegid või kui uksi avasid/sulgesid, kostus tuppa. Parim osa on aga see, et me ööbisime seal neli ööd ja selle aja jooksul ei tühjendanud keegi prügikasti, rääkimata voodilinade või käterättide vahetusest. Aga õnneks me käisime seal ainult magamas, seega polnud hullu! Lihtsalt kummaline, et selline koht end hotelliks nimetab.

Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis 190 eurot nelja öö eest peaaegu Verona kesklinnas  maksta on ju päris soodne ja ilmselt see oma hinda väärt oli ka võrreldes teistega.

Kolmanda päeva kõnnitud kilometraaž: 18,34 km, 31 209 sammu.

20190411_170957
Poola… eeem… Verona ikka.

Neljandal päeva alustasime lootusega, et Verona on ikka selline ilus koht nagu kõik räägivad. Suundusime linnapoole. Teele jäi suur kivisild, mis meenutas küll rohkem Poolat kui Itaaliat aga väga uhke oli küll. Sillal sai ronida nii ülemise ääre peale kui ka silla alla.

Lõpuks jõudsime vanalinna piirkonda ja tõesti tuli oma sõnu süüa – majad muutusid järjest ägedamateks ja vaatamisväärsuseid oli rohkem. Leidsime Disney poe, mis oli päris põnev ja pääääris kallis. Ühel platsil oli suur suveniiride turg, kus sai jällegi imestada, kui palju on turistid nõus pudi-padi eest maksma.

Täiesti juhuslikult leidsime üles ka Romeo&Julia rõdu ja Julia kuju, mille juures seisis tohutu rahvamass. Kõik tahtsid Julia rinda näppida. No kui kõik tahavad, siis tahtsime meie ka ju ja sai see mailma kõige näpitum rind ka oma käega ära katsutud!

20190414_182340
Maailma näpituim rind – Juliet!

Verona ise oli selline laugem ja kuna jalad polnud veel mäe otsa ronida saanud, võtsime suuna ühe kõrgema koha suunas, mille otsas tundus olevat midagi lossimüüri sarnast. Kujutasime juba ette, millised ilusad vaated sealt paistavad. Eelmistes kohtades see oli ju nii – mida kõrgemale ronid, seda ägedam!

Tegelikult läks aga üle mäe kaks paralleelset taevani ulatuvat müüri, mille vahelt viis siis teerada. Ei mingit vaadet! Keelatud! Seega Veronat mäe otsast väga ei näinudki. Samas sai keset linna justkui looduses matkatud.

20190412_115024
Lost in Verona…

Õhtul käisime veel ka Verona amfiteatris ringi. See on nagu Rooma Colosseum aga ilmselt tunduvalt väiksem. Parasjagu ehitati sinna kontsertilava, usun, et päris vinge võib olla seal kontserdil.

Neljanda päeva kõnnitud kilometraaž: 16,01 km, 29 616 sammu.

20190412_130625
Verona amfiteater.

Viiendal päeval suundusime Veneetsiasse aga sellest juba järgmisel korral.

Kuuendal päeval tahtsime minna Garda järve äärde. Seekord bussiga, kuna rongiga ei saanud päris sinna, kuhu oleksime tahtnud. Ootasime bussi… ei tulnud. Me polnud õnneks ainukesed, seega me ei saanud puusse panna graafiku vaatamisega. Mõtlesime, et ok, üks jäi vahele, teine ikka ju tuleb? Olime juba 1,5 tundi oodanud ja jõudsime järeldusele, et ei, täna me Gardasse ei saa.

Kahjuks olid bussipiletid ostetud aga kaua me ootame? Otsustasime, et põrgusse see ja läksime hoopis Verona kaubanduskeskusesse. Pühadepüss, kus seal oli rahvast. Esimesena juhtus ette Primarki pood ja sellest poest täiesti piisas, et šoppamisest kopp ette tuleks. Ma ei viitsinud isegi nimetatud poe teist korrust lõpuni läbi vaadata, sest õhupuudus ja rahvamass lihtsalt tappis. Õnneks toidupood oli hapnikurikkam aga nii suur, et toidu valimine võttis aega ÜKS tund. Vähemalt saime head toitu. 😀

 

20190411_172205
Sillal sai ronida ka äärele.

See on vist ka koht, kus võiks ära mainida Itaalia koerakultuuri. Nii suured kui ka väikesed koerad käivad poodides, kohvikutes, jalutavad omaette tänavatel, teevad hädasid keset kõnni- või sõiduteed ja tänavad on kohati korralikud miiniväljad. Kedagi vist absoluutselt ei huvita see. Eestis on sellega ikka väga hästi. 😀

Ja kui sujuvalt teisele teemale minna, siis miks ei ole Itaalias üksikuid topsi-/koonusjäätiseid müügil? Turistina ma ju ei hakka ostma liitrist pakki või 20 jäätist korraga! Mh! Jälle asi, mis on Eestis hea.

Kuuenda päeva kõnnitud kilometraaž: 16,23 km, 27 104 sammu.

20190414_204049
Mother of dragon(egg).

Viimane pilt sai tehtud viimasel Verona õhtul, kui vähemalt pool maailma ootas Troonide mängu esimest osa. Mu käes on tegelikult mango ja see mango oli nii kuratlikult hea, et mul tekkis küsimus – kas ma võin siia Itaaliasse päriseks jääda? Ja igapäev süüa apelsine ja mangosid ja maasikaid?