Orienteerumine loomaaias

Mõtlesin, et kirjutan kiirelt kokkuvõtte ära aga pidin tõdema, et on väga aeganõudev kirjutada postitust, kui millestki nagu kirjutada pole…

***

20190617_165538

Ootasin seda üritust väga. Tundus nii põnev: saab rahulikult loomi uudistada ja siis nii muuseas piiksutad kontrollpunktides oma kiipi. Punktid muidugi asuvad lõvipuurides või keset tiiki, kuhu minemiseks tuleb veidi ujumisliigutusi teha… Noh, päris nii põnev siiski ei olnud, kui ma ette kujutasin aga natuke äge ikkagi!

Valisin seekord valikraja, et saaksin ise otsustada, millised punktid ma läbin ja vajadusel saan loobuda mõnest, mis väga võsas asub. Valikraja kasuks otsustas seekord lausa 102 inimest. Üldse oli osavõtjaid kokku 522 – päris korralik mass ikka.

20190617_182506

Loomi kahjuks väga ei näinud (v.a need tohutud kitsed ja linnud), sest enamus olid kuskil peidus. Elevandi peput näiteks nägin ja siis pruuniks muutunud jääkaru nurga taha pugemas. Mõne looma kohalolu sai vaid aimata kõvasti silmi pingutades. Tegin mõned lisasammud ka nendesse kohtadesse, kuhu tegelikult ei pidanud minema. Näiteks ninasarviku juurde, elevanditorni, laste loomaaaeda.

Kusjuures, ükshetk tuiskasid minust mööda kaks metskitse. Mööda kõnniteid. Hüppasid ühest aedikust teise ja üks jäi veel ühte piisonimoodi loomade aedikusse lõksu. Kitseke ise oli paanikas aga teistel asukatel tundus väga põnev olevat. 😀

20190617_172319
Natuke kitsi

Ausaltöeldes tekkis mul väike mure ka. Kuuldavasti läheb Tallinna Maratoni rada seekord läbi loomaaia ja nähes, kuidas juba need vähesed jooksjad, kes seal jooksid, mõnda looma paanikasse ajasid, siis ma ei taha mõeldagi, mida nad teevad siis, kui neid jooksjaid on tuhandeid…

20190617_180058
Võsa, kuhu ma tegelikult sattuda ei tahtnud

Võssa ronida ei tahtnud aga ikka leidsin end ükshetk keset kõrvenõgeseid ja põõsaid. Meenus ka kohe, kuidas puugikorjajad käisid eelmisel suvel seal puuke korjamas ja loomaaeda hinnati kõige puugirohkemaks kohaks Tallinnas. Ma reaalselt tundsin, kuidas kõik sealsed puugid mulle naha alla poevad… õõh!

Igatahes leidsin ma võsast kaks punkti üles ja kolmas jäi leidmata, sest valgus väljaspool võsa tundus ahvatlevam. Lisaks sain jalgadele mõned kriimud ja nõgesekublad aga mitte ühtegi puuki, vedas!

20190617_181241

Poole tee peal meenus, et ma pidin ju iga punkti juures kellal vaheaja võtma aga no mis seal ikka. Mõni teine kord on ehk meeles.

Kokku noppisin seekord 17 punkti ja aega võttis see… khkm… 01.29.07. 17 min/km. Loomaaias vist kiiremini väga ei saakski, liiga palju häirivaid loomi. 😀 Distantsiks tuli 5,2 km. See andis mulle 59. koha 102 osaleja seas.

Selline see loomaaia-orienteerumine oligi.

Nimetu
Minu võimalikult sirgjooneline trajektoor
Advertisements

Aitäh häälte eest!

Taaskord on käes see hetk, kui ma saan teile öelda suure aitäh, et blogiauhindade värgil minu poolt hääletasite. Nagu ikka, ei olnud minu eesmärk võita, vaid, et need, kes tunnevad jooksmise vastu huvi, leiaksid tee siia. Seda enam rõõmustavad teie hääled, sest neid oli ootamatult palju!!!

Ilma reklaamimata ja loosiauhindade välja loosimiseta saada 297 häält ja viienda koha… järgmine aasta pean ikka midagi suurt välja loosima, siis saan juba 300 häält. Onju?!

Ja üldse on mul hea meel, et sel aastal oli spordikategooria aus värk ja vahet poleks olnud, kes esimeseks oleks tulnud. Ei olnud mingeid kahtlaseid Instagrami “sporditšikke”, kelle kontol on sama palju trenniga seotud pilte kui kuul puid. Keegi ei ostnud millegagi hääli ega käinud häälte kerjamisega pinda. Just selline tore trenniblogijate seltskond, nagu peakski olema. Ja kes võidu koju viinud Mariliisi blogi veel näinud pole, siis soovitan piiluda, minu kindel lemmik. 🙂

Niiet aitäh veelkord!

Mõtlesin tükk aega, kas ma hakkan vinguma osade žüriiliikmete vingumise üle või mitte (keda huvitab, siis SIIT ja SIIT leiab). Päris mitu korda panin mõtteid kirja ja kustutasin ning otsustasin, et ma jään parem ikka oma liistude juurde. Vingumürgitust saab ilmselt mujalt kah!

Kahjuks ei saa ma ka enam kuskilt kätte ürituse reegleid, sest mul on tunne, et žüriikategooriad kas muutusid vahepeal või oli mu aju totaalses lühises, sest ma ma ise panin näiteks ühe postituse ühiskonnakriitilisesse kategooriasse aga ausalt, ma-ei-tea-MIKS?? Sellel blogil siin pole ühiskonnakriitilisusega miskit tegemist. Luban, et järgmiseks korraks olen lihvinud oma lugemisoskust.

Aga seda tahan küll öelda, et edaspidi palun lugege siis spordijutte oma FB seinalt, sest üks žüriiliige ohkis ikka väga valjult, kuidas spordijutud on igavad ja terve sotsiaalmeedia on neid täis ja kedagi ei huvita (see on minu enda väga jäme tõlgendus, mitte tema enda sõnad).

Kõik spordiblogijad said kokku 3058 häält – ütleb nii mõndagi selle ühe ohke kõrval! 🙂

Jooksud, kuhu ma kunagi ei jõua

Raudselt pole ma ainus, kes saaks ette lugeda hunnik jooksuüritusi, kuhu olen end registreerinud või väga tahaks minna aga vot, kohale ei jõua.

Eelmise kuu lõpus lõpus oli jälle üks sellistest olukordadest – Maardu kevadjooks. Ma olen väga sihikindlalt kolm aastat end pannud jooksule kirja. Üks aasta kattus see mingitmoodi Rapla jooksuga, teine aasta Harkujärve omaga. Sel aastal ei osalenud ma kummalgi aga eip, ka seekord Maardusse ei jõudnud. Põhjuseks oli… eem… vihm. 😀 Okei, laiskus, mida võimendas vihm. Kuna kolm on kohtuseadus, siis neljandat korda ma sellele jooksule end ei rega. Aitab!

Ühed sellistest jooksudest on ka näiteks Nõmmel toimuvad rabajooksud. Novembris on see vist olnud samal päeval Novembrijooksuga ja aprillis Parkmetsa jooksuga ning teadagi, olen ma neil kahel olnud tavaliselt rakkes. Sel aastal olin kevadel hoopis Itaalias. Aga igatsevalt olen mõelnud küll, et võiks ju jõuda sellele jooksule (korra olen isegi sattunud kunagi ammu).

Samas on ka neid jooksuüritusi, kuhu ma kunagi ei jõua, sest ma lihtsalt ei tahagi nendele enam iial jõuda (mõnel juhul ennetavalt). *dramaatilist muusikat palun*

Need on tavaliselt sellised surmrasked, mudaste või tolmuste või rohtu täis radadega jooksud, mis kulgevad üles-alla. Nendel jooksudel on kindlasti ka kõrvetav päike ja tohutu lämbus. Ma arvan, et neid nimetama ei pea, kõik ilmselt teavad mõnda sellist. Võeh, ma ikka ei ole võin-vabalt-ka-surra tüüpi jooksja. Mulle meeldivad lihtsad ja kerged jooksud noh (kus võib ka mõnikord surra aga vähemalt on see siis kerge surm).

No pain, no gain – ma ausalt lepin sellega, peaasi, et ma ei pea enam kunagi jooksma.. khkm… Viljandis või Otepäält Elvasse või…! Seetõttu ma isegi ei hakka kaaluma mingeid muid Otepää või kuppelmaastiku (ekstreem)jookse ja olen rõõmus, et Eesti on piisvalt lauge, et siin on ka tasase pinnaga jookse.

Meenub, kuidas Itaalias ronisime Como järve juures asuvasse Vezio lossi ja teekond viis suhteliselt täisnurga all 1,5 km taeva suunas. Üks itaallane uuris Eesti ilma ja meie mägede kohta. Ma siis kiitsin, et meie kõrgeim “mägi” on 313 m kõrge. Ta küsis, et oot, 3,13 km? Eip, 313 meetrit! Hiljem mitu korda küsis üle, kas päriselt mitte midagi kõrgemat ei ole? Et sa umbes siis seisad keset põldu ja vaatad nii kaugele kui tahad? 😀

On see Eesti ilm mis ta on aga joosta on küll hea. Leiab piisavalt laugeid jooksuradu aga saab vajadusel ette võtta ka tõuse, künkaid ja muid raskeimaid teekondi.