Orienteerumine loomaaias

Mõtlesin, et kirjutan kiirelt kokkuvõtte ära aga pidin tõdema, et on väga aeganõudev kirjutada postitust, kui millestki nagu kirjutada pole…

***

20190617_165538

Ootasin seda üritust väga. Tundus nii põnev: saab rahulikult loomi uudistada ja siis nii muuseas piiksutad kontrollpunktides oma kiipi. Punktid muidugi asuvad lõvipuurides või keset tiiki, kuhu minemiseks tuleb veidi ujumisliigutusi teha… Noh, päris nii põnev siiski ei olnud, kui ma ette kujutasin aga natuke äge ikkagi!

Valisin seekord valikraja, et saaksin ise otsustada, millised punktid ma läbin ja vajadusel saan loobuda mõnest, mis väga võsas asub. Valikraja kasuks otsustas seekord lausa 102 inimest. Üldse oli osavõtjaid kokku 522 – päris korralik mass ikka.

20190617_182506

Loomi kahjuks väga ei näinud (v.a need tohutud kitsed ja linnud), sest enamus olid kuskil peidus. Elevandi peput näiteks nägin ja siis pruuniks muutunud jääkaru nurga taha pugemas. Mõne looma kohalolu sai vaid aimata kõvasti silmi pingutades. Tegin mõned lisasammud ka nendesse kohtadesse, kuhu tegelikult ei pidanud minema. Näiteks ninasarviku juurde, elevanditorni, laste loomaaaeda.

Kusjuures, ükshetk tuiskasid minust mööda kaks metskitse. Mööda kõnniteid. Hüppasid ühest aedikust teise ja üks jäi veel ühte piisonimoodi loomade aedikusse lõksu. Kitseke ise oli paanikas aga teistel asukatel tundus väga põnev olevat. 😀

20190617_172319
Natuke kitsi

Ausaltöeldes tekkis mul väike mure ka. Kuuldavasti läheb Tallinna Maratoni rada seekord läbi loomaaia ja nähes, kuidas juba need vähesed jooksjad, kes seal jooksid, mõnda looma paanikasse ajasid, siis ma ei taha mõeldagi, mida nad teevad siis, kui neid jooksjaid on tuhandeid…

20190617_180058
Võsa, kuhu ma tegelikult sattuda ei tahtnud

Võssa ronida ei tahtnud aga ikka leidsin end ükshetk keset kõrvenõgeseid ja põõsaid. Meenus ka kohe, kuidas puugikorjajad käisid eelmisel suvel seal puuke korjamas ja loomaaeda hinnati kõige puugirohkemaks kohaks Tallinnas. Ma reaalselt tundsin, kuidas kõik sealsed puugid mulle naha alla poevad… õõh!

Igatahes leidsin ma võsast kaks punkti üles ja kolmas jäi leidmata, sest valgus väljaspool võsa tundus ahvatlevam. Lisaks sain jalgadele mõned kriimud ja nõgesekublad aga mitte ühtegi puuki, vedas!

20190617_181241

Poole tee peal meenus, et ma pidin ju iga punkti juures kellal vaheaja võtma aga no mis seal ikka. Mõni teine kord on ehk meeles.

Kokku noppisin seekord 17 punkti ja aega võttis see… khkm… 01.29.07. 17 min/km. Loomaaias vist kiiremini väga ei saakski, liiga palju häirivaid loomi. 😀 Distantsiks tuli 5,2 km. See andis mulle 59. koha 102 osaleja seas.

Selline see loomaaia-orienteerumine oligi.

Nimetu
Minu võimalikult sirgjooneline trajektoor

Rimi Juunijooks.

Rimi Juunijooksul osalesin esimest korda. Minu kõige suurem pettumus oli see, et jooks toimus Kadrioru asemel vanalinnas. Näh! Jube põnev on aastas kahel jooksuvõistlusel läbida sama rada (Nike Noortejooksu omaga väga sarnane). A mis seal ikka…

Alustan sellest, et ma pole mittttte kunagiiiii seisnud nii pikas vetsusabas nagu ma enne starti seisin. Lase või püksid täis noh. Õnneks tegutsesid kõik kiiresti ja ootamine oli kordades lühem kui sügisel Tartu Linnamaratonil pakihoiust paki kättesaamise ootamine 3x lühemas järjekorras. 😀

61894494_825998267768516_4098146833363107840_n

Stardikoridori valimine oli paras müsteerium. Minu nr oli 511 ehk pidin minema sinna, kus oli nr 500-4000 inimesed. Näen õiget silti ja kõnnin sektsiooni lõppu ja… selle lõpus on uus silt 4000+ aga sealt alates polnud enam mingit koridori. Kuna ma tagasi ei viitsinud kõmpida, läksingi sinna ajavõtuta jooksjate/kõndijate gruppi.

Gerd Kanter andis stardi sõnadega, et ärge siis päris olümpiarekordit purustama minge. No see mul plaanis oligi ju!

Stardipaugust stardijoone ületamiseks kulus mul tubli 1 minut ja 8 sekundit. Rada algas mõnusa tõusuga Toompeale (igakord tahan ma selle koha asemel kirjutada Toomemäele). Kuna ma olin seadnud endale eesmärgiks lihtsalt jalutada, siis tundus üsna kummaline, et enne tõusu lõppu tulid selg ees vastu väsinud jooksjad. Kuulge, me pole kilomeetritki veel läbinud!

Parasjagu toimusid ka keskaja päevad ehk igavust aitas peletada paar hobust ja mõned ansamblid. Kõndimine on ikka niiii igav. Ma täpsustan – üksi kõndimine!

Vanalinnas tiirutamine oli parajalt raske. Esiteks munakivid. Teiseks peata turistikambad. Kolmandaks sõitvad autod niigi kitsastes oludes. Aga lõpuni ma jõudsin. Noh, olümpiarekordit seekord siiski ei tulnud aga medali sain ikka. Ilus medal oli.

Netoajaks tuli 46 minutit ja 21 sekundit ehk keskmine kiirus oli 9.23 min/km ehk 6,3 km/h. Annab kõndida sellise tempoga ikka.

Päris viimaseks ka ei jäänud. 813 koht 914-st, naistest 510 koht 556-st.

Nimetu
Finiš on õiges kohas aga start oli küll vist võsas. 😀

Rimi Juunijooks jääb ühtlasi minu selle aasta viimaseks osalemiseks jooksuüritusel. Ilmselt püüan minna ka loomaaeda orienteeruma aga see on juba selline mõnus ajaviide värskes õhus.

Kuidas see oligi, et ka tšempionid väsivad. 😀 Kuid ärge muretsege, kui mitte varem, siis uuel aastal jookseme jälle ja postitusi kirjutan ikka, kui on millestki kirjutada – niiet ärge ära kaduge! 🙂

TalTechi jooks ehk viimane olla on sama äge kui esimene?

Nimetu

Väikese hilinemisega tuleb ka TAlTechi jooksu kokkuvõte. Enne, kui saan aga anda ülevaate üritusest, pean ausalt tunnistama, et minu selle aasta jookuskilometraaž on vaat et nähtamatu.

Jaanuarist veebruarini jooksin ma jõuksis jooksulindil. Paraku ei viitsinud ma neid üles märkida, seega pole mul õrna aimugi, mitu kilomeetrit kokku tuli. Mõned ikka tulid. Ausalt.

Aprillis kulus üks nädal reisimisele ja teine nädal tarkusehambale. Kahe ülejäänud nädala jooksul tuli kokku… istuge nüüd maha korraks, muidu kukute päris pikali… ilusad 20 kilomeetrit. 😀 😀 😀

Nüüd mais sai taaskord 10 päeva ringi rännatud ja valdavalt… khkm… istutud. Aga! Sellel kuul on juba 16 km kokku tulnud, äkki veab natuke veel välja. Ega ei teagi, kas nutta või itsitada? 😀

Ilmselgelt polnud mul TalTechi jooksuks mingeid erilisi ootuseid ja olin leppinud, et selle jooksu ma lihtsalt kõnnin maha. Ps, TTÜ jooks kõlas ikka palju paremini kui TalTech.

Tõsiasi, mida ma ei teadnud, oli, et sel aastal oli see jooks suunatud pigem ülikoolile, mistõttu tundsin ma end tõepoolest veidi… viienda rattana? Jooksjaid oli kaks korda vähem kui eelmisel aastal.

Stardikoridoris sättisin end üsna viimaseks ja sörgisammul ma minema ka läksin. Kui pole ikka kiireid trenne teinud, siis südant tapma ka ei hakka.

Rada oli suhteliselt halb aga männimetsast ju väga palju oodata ei tasugi. Jalad olid kohe esimestest sammudest täis liiva ja okkaid ja sipelgaid. Ma reaalselt tundsin, kuidas sipelgad sokidesse ronivad ja siis läbi naha endale liha üritavad toiduks varuda. Õõõh!

Esimese kilomeetri jooksin ja siis läksid jalatallad krampi. Finito! Puhastasin veidi tosse ja nokkisin sipelgaid ning kõndisin rõõmsalt edasi nii kiiresti, kui jalad lubasid. Kui ühel hetkel ei olnud tükk aega enam kedagi minust möödunud, arvasin, et olen viimane. Ma pole kunagi viimaseks jäänud, seega oli isegi natuke põnev olla *lollakas*. 😀

Minu ees kõndis küll üks naine, kellest ma oleksin võinud üritada ette minna aga ei viitsinud, sest siis ma oleks olnud ju eelviimane. Selja taga polnud kedagi tulemas.

Jõudsin finišisse üllatuslikult suure aplausi ja hurraa saatel. Ürituse juht juba eemalt hõikas ja pani rahva kaasa elama. Võitja tunne tuli. Puudus ainult võitjalint ja võidupärg finišijoonel. 😀 Väga äge oli. Sain oma nännikoti kätte ja ürituse juht alustas autasustamisega. Kogu rahvas liigus finišist ära ja mina ka.

Ja mida ma näen????? Veel tuleb kolm inimest. EI! Misasja! Minge tagasi! Mina olin viimane. Aga noh, neile enam ei elatud niimoodi kaasa, lohutus seegi.

Olin viimane aga siis nagu polnud ka. Selge on aga see, et sellise tempoga pole ma ühtegi rahvajooksu veel läbinud – 8:03 min/km (rada 5,5 km) ja aeg 0.44.40.

Nännikott, muideks, sisaldas igast kraami nagu alkoholivaba õlu, energiajook, banaan, tasuta MyFitnessi pääse ja mõned reklaamid veel. Ahjaa, särgi sain ka. Oli S suurus aga nagu kartulikott. Pigem XL või isegi XXL.

Vot. Selline kummaline “jooks” oligi. Parem kui mitte midagi. 😛